Stressi ja ärevuse eristamine on oluline mitte ainult teadusliku täpsuse, vaid ka praktilise elu seisukohalt. See mõjutab otseselt inimeste heaolu ja tervist. Kuigi stressi ja ärevust kasutatakse tihti sünonüümidena, tähistavad need tegelikult erinevaid psühholoogilisi ja füsioloogilisi seisundeid. Nende eristamine on oluline nii õige diagnoosi seadmiseks kui ka tõhusa ravi leidmiseks, mis omakorda võib oluliselt parandada inimese elukvaliteeti ja toimetulekut igapäevaelus.
Käesoleva postituse eesmärk on avalikult kättesaadavate allikate abil (Google Scholar, Scispace, scite.ai) selgitada stressi ja ärevuse eristamise olulisust ning uurida, kuidas need kaks nähtust erinevad füsioloogiliste, psühholoogiliste ja käitumuslike aspektide poolest. Siin käsitlen stressi üldiselt kui reaktsiooni välisele survele – näiteks töö tähtaegadele või isiklikele väljakutsetele. Ärevust määratlen aga sisemise ja püsiva seisundina, mis võib kesta ka ilma otsese stressorita.
Stress – reaktsioon välisele survele
Stress on tavaliselt vastus konkreetsele välisele käivitajale, nagu töö tähtaeg või isiklik väljakutse. Näiteks võib üliõpilane tunda stressi eksamiperioodil, muretsedes hindamise tulemuste pärast. See aktiveerib keha “võitle või põgene” reaktsiooni, mis hõlmab füüsilisi sümptomeid nagu suurenenud südame löögisagedus, kõrgem kortisoolitase ja suurenenud valvsus. Need reaktsioonid aitavad meil toime tulla vahetute ohtudega (Milad jt, 1998; Wallbott & Scherer, 1991).
Psühholoogiliselt võib stress põhjustada ajutisi meeleolu ja käitumise muutusi, nagu ärrituvus või raskused keskendumisega. Näiteks võib töötaja, kellel on tihe tähtaeg, muutuda kärsituks kolleegide suhtes või leida, et tal on raske keskenduda muudele ülesannetele. Need sümptomid kipuvad kaduma, kui stressor ehk stressi tekitav tegur eemaldub (Wallbott & Scherer, 1991).
Ärevus – sisemine ja püsiv seisund
Ärevus on pigem sisemine seisund, mis võib püsida ka siis, kui otsest välist ohtu pole. Näiteks võib inimene tunda pidevat muret oma tervise pärast, isegi kui arst kinnitab, et kõik on korras. See on seotud pikaajalise füsioloogilise erutusega, sealhulgas suurenenud amügdala aktiivsusega, mis mõjutab aju verevoolu ja ainevahetust (Gur jt, 1987; Kelly jt, 1970).
Ärevus mõjutab mõtteid, emotsioone ja käitumist, põhjustades pidevat muret, hirmu ja rahutust, mis võivad häirida igapäevast elu. Näiteks võib keegi vältida sotsiaalseid olukordi, kartes negatiivset hinnangut, mis piirab tema sotsiaalset tegevust. Ärevushäired, nagu generaliseerunud ärevushäire ja paanikahäire, hõlmavad kroonilist ärevust, mis on ebaproportsionaalne tegeliku ohuga (Craske jt, 2009; Rapee & Barlow, 1996).
Kognitiivselt võib ärevus kahjustada funktsioone nagu tähelepanu ja mälu. Ärevil inimesed kipuvad keskenduma ohu märkidele ja tõlgendama ebamääraseid olukordi ohtlikena. Näiteks võib keegi, kes ootab telefonikõnet, tõlgendada iga helinat kui halbu uudiseid (Leon & Revelle, 1985; Lader, 1972).
Kuidas läheneda stressi ja ärevuse ravile?
Stressi juhtimine: Stressi leevendamiseks keskendutakse sageli stressorite vähendamisele ja toimetulekuoskuste parandamisele. Näiteks võib inimene, kes tunneb end tööülesannete all ülekoormatuna, õppida paremaid ajaplaneerimise oskusi või kasutada lõdvestustehnikaid nagu sügav hingamine. Sellised meetodid nagu lõdvestusharjutused, ajaplaneerimine ja kognitiiv-käitumuslikud tehnikad on osutunud tõhusaks (Milad jt, 1998).
Ärevuse ravi: Ärevushäired vajavad tavaliselt intensiivsemat lähenemist, sealhulgas ravimeid ja psühhoteraapiat. Näiteks võib inimene, kelle ärevus häirib igapäevast toimetulekut, pöörduda terapeudi poole, kes kasutab kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, et aidata muuta negatiivseid mõttemustreid. Psühhofarmakoloogia areng on võimaldanud suunata spetsiifilisi neurotransmitterite süsteeme, aidates paremini hallata ärevushäireid (Rapee & Barlow, 1996).
Lõpetuseks
Kuigi stress ja ärevus võivad olla sarnased ning tihti koos esineda, on nende päritolu, sümptomid ja ravimeetodid erinevad. Nende seisundite eristamine on oluline, et tagada tõhus diagnoos ja ravi. Samuti on tähtis mõista, et need võivad üksteist süvendada, mis muudab ravi keerulisemaks ja nõuab terviklikku lähenemist. Näiteks võib pikaajaline stress viia ärevushäire tekkeni, mis rõhutab vajadust varajase sekkumise järele (Watson jt, 2008; Müller jt, 2005).
Allikaviited
- Craske, M. G., Rauch, S. L., Ursano, R., Prenoveau, J., Pine, D. S., & Zinbarg, R. E. (2009). What is an anxiety disorder? Depression and Anxiety, 26(12), 1066–1085. https://doi.org/10.1002/da.20633
- Gur, R. C., Gur, R. E., Resnick, S. M., Skolnick, B. E., Alavi, A., & Reivich, M. (1987). The Effect of Anxiety on Cortical Cerebral Blood Flow and Metabolism. Journal of Cerebral Blood Flow & Metabolism, 7(2), 173–177. https://doi.org/10.1038/jcbfm.1987.40
- Kelly, D., Brown, C. C., & Shaffer, J. W. (1970). A COMPARISON OF PHYSIOLOGICAL AND PSYCHOLOGICAL MEASUREMENTS ON ANXIOUS PATIENTS AND NORMAL CONTROLS. Psychophysiology, 6(4), 429–441. https://doi.org/10.1111/j.1469-8986.1970.tb01753.x
- Lader, M. H. (1972). The Nature of Anxiety. British Journal of Psychiatry, 121(564), 481–491. https://doi.org/10.1192/bjp.121.5.481
- Leon, M. R., & Revelle, W. (1985). Effects of anxiety on analogical reasoning: A test of three theoretical models. Journal of Personality and Social Psychology, 49(5), 1302–1315. https://doi.org/10.1037/0022-3514.49.5.1302
- Lydiard, R. B., Brawman-Mintzer, O., & Ballenger, J. C. (1996). Recent developments in the psychopharmacology of anxiety disorders. Journal of Consulting and Clinical Psychology, 64(4), 660–668. https://doi.org/10.1037/0022-006X.64.4.660
- Milad, M. P., Klock, S. C., Moses, S., & Chatterton, R. (1998). Stress and anxiety do not result in pregnancy wastage. Human Reproduction, 13(8), 2296–2300. https://doi.org/10.1093/humrep/13.8.2296
- Muller, J. E., Koen, L., & Stein, D. J. (2005). Anxiety and medical disorders. Current Psychiatry Reports, 7(4), 245–251. https://doi.org/10.1007/s11920-005-0077-5
- Wallbott, H. G., & Scherer, K. R. (1991). Stress specificities: Differential effects of coping style, gender, and type of stressor on autonomic arousal, facial expression, and subjective feeling. Journal of Personality and Social Psychology, 61(1), 147–156. https://doi.org/10.1037/0022-3514.61.1.147
- Watson, D., O’Hara, M. W., & Stuart, S. (2008). Hierarchical structures of affect and psychopathology and their implications for the classification of emotional disorders. Depression and Anxiety, 25(4), 282–288. https://doi.org/10.1002/da.20496