Sõna institutsioon on tavakeeles üsna levinud ning sellega tähistatakse sageli organisatsiooni (nt Euroopa Liidu institutsioonid). Selline tähendus institutsioonidest on väär, sest ei võimalda käsitleda sügavamaid sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi struktuure. See segadus takistab tõhusaid reforme ja innovatsiooni, mis on vajalikud ühiskondlike probleemide lahendamiseks. Teadlastel Eestis on võimekus uurida institutsioone, institutsionaliseerumist ja institutsionaalseid surveid, mis võimaldaks adekvaatselt vastata keerustuvale sotsiaalsele reaalsusele. Järgnevas visandan väga üldiselt institutsiooni, institutsionalismi ja institutsiooniteooria erisuse.
Institutsioonid, institutsionalism, institutsiooniteooriad
Institutsiooni, institutsionalismi ja institutsiooniteooria mõisted on omavahel seotud, kuid samas eristuvad, mängides olulist rolli sotsiaalsete struktuuride ja organisatsioonilise käitumise mõistmisel. Institutsiooni võib määratleda kui formaalsete ja mitteformaalsete reeglite, normide ja tavade kogumit, mis reguleerivad sotsiaalset käitumist ja suhtlemist ühiskonnas või organisatsioonis. Institutsioonid pakuvad ennustatavuse kaudu stabiilsust, kujundades nii üksikisikute kui ka organisatsioonide käitumist, kehtestades ootusi ja piiranguid (Hindriks & Guala, 2014; Nissanke & Ocampo, 2019). Näiteks võivad institutsioonideks olla õigussüsteemid, haridussüsteemid ja kultuurinormid, mis mõjutavad seda, kuidas üksikisikud ja rühmad ühiskonnas toimivad (Portes, 2006).
Institutsionalism
Institutsionalism viitab teoreetilisele raamistikule, mis rõhutab institutsioonide olulisust sotsiaalsete, poliitiliste ja majandustulemuste kujundamisel. See hõlmab erinevaid lähenemisi, mis analüüsivad, kuidas institutsioonid luuakse, säilitatakse ja ajas muudetakse. Institutsionalismi võib vaadelda kui lähenemisviisi, mille kaudu teadlased uurivad, kuidas institutsioonid soodustavad või takistavad sotsiaalset muutust, valitsemist ja kollektiivset käitumist (Schmidt, 2010; Chavance, 2011). Näiteks võib institutsionalismi uurimine paljastada, kuidas erinevate riikide immigratsioonipoliitikat mõjutavad ajaloolised ja kultuurilised aspektid (kontekst), nagu on hästi demonstreeritud Kanada ja Austraalia võrdlevanalüüsis (Paquet, 2017).
Institutsiooniteooria
Institutsiooniteooria on institutsionalismi haru, mis keskendub konkreetselt institutsioonide struktuuridele, protsessidele ja dünaamikale. See püüab mõista, kuidas institutsioonid mõjutavad organisatsioonide käitumist ja otsuste tegemist. Institutsiooniteooria eeldab, et organisatsioonid on mõjutatud institutsionaalsest keskkonnast. Siin kerkib muuhulgas esile selline põhimõte nagu isomorfism (regulatiivne, normatiivne, kultuur-kognitiivne), kus organisatsioonid muutuvad aja jooksul sarnaseks välise surve tõttu (Lammers & Barbour, 2006; Scott, 2014).
Institutsiooniteooria on arenenud, hõlmates mitmeid vaatenurki, samuti nagu uus-institutsiooniteooria, mis rõhutab organisatsioonide suutlikkust kohaneda ja muutuda reaktsioonina institutsionaalsele survele (Ocasio & Gai, 2020; Alvesson & Spicer, 2018). Näiteks näitab institutsiooniteooria nihkumine struktuursest determinismist suurema agentsuse rõhutamisele dünaamilist seost institutsioonide ja organisatsioonide käitumise vahel (Voet, 2013).
Lõpetuseks
Kuigi institutsioonid viitavad kehtestatud reeglitele ja normidele, mis juhivad käitumist, on institutsionalism avaram teoreetiline vaatenurk, mis uurib nende institutsioonide tähtsust sotsiaalses kontekstis. Institutsiooniteooria, kui institutsionalismi konkreetne haru, keskendub mehhanismidele, mille kaudu institutsioonid mõjutavad organisatsioone ja nende praktikaid. Koos moodustavad need mõisted tervikliku raamistiku, et analüüsida keerulisi vastasmõjusid sotsiaalsete struktuuride ning üksikisikute või organisatsioonide tegevuse vahel.
On aeg hakata nägema institutsioone mitte ainult reeglite ja struktuuridena, vaid dünaamilise süsteemina, millel on võimekus nii võimestamiseks kui ka piiramiseks. Kui juhid ja poliitikakujundajad suudavad paremini mõista institutsioonide olemust ja nende mõju, saavad nad luua tõhusamaid lahendusi ühiskondlikele probleemidele, edendada innovatsiooni ja saavutada säästva arengu eesmärke.
Allikaloend
- Alvesson, M., & Spicer, A. (2018). Neo-Institutional Theory and Organization Studies: A Mid-Life Crisis? Organization Studies, 40(2), 199–218. https://doi.org/10.1177/0170840618772610
- Chavance, B. (2011). John Commons’s Organizational Theory of Institutions: A Discussion. Journal of Institutional Economics, 8(1), 27–47. https://doi.org/10.1017/s1744137411000336
- Euroopa Liit. (n.d.). Institutsioonide ja organite liigid. https://european-union.europa.eu/institutions-law-budget/institutions-and-bodies/types-institutions-and-bodies_et
- Hindriks, F., & Guala, F. (2014). Institutions, Rules, and Equilibria: A Unified Theory. Journal of Institutional Economics, 11(3), 459–480. https://doi.org/10.1017/s1744137414000496
- Lammers, J. C., & Barbour, J. B. (2006). An Institutional Theory of Organizational Communication. Communication Theory, 16(3), 356–377. https://doi.org/10.1111/j.1468-2885.2006.00274.x
- Nissanke, M., & Ocampo, J. A. (Eds.). (2019). The Palgrave Handbook of Development Economics: Critical Reflections on Globalisation and Development. Springer International Publishing. https://doi.org/10.1007/978-3-030-14000-7
- Ocasio, W., & Gai, S. (2020). Institutions: Everywhere but Not Everything. Journal of Management Inquiry, 29(3), 262–271. https://doi.org/10.1177/1056492619899331
- Paquet, M. (2017). Wicked Problem Definition and Gradual Institutional Change: Federalism and Immigration in Canada and Australia. Policy and Society, 36(3), 446–463. https://doi.org/10.1080/14494035.2017.1361638
- Portes, A. (2006). Institutions and Development: A Conceptual Reanalysis. Population and Development Review, 32(2), 233–262. https://doi.org/10.1111/j.1728-4457.2006.00117.x
- Schmidt, V. A. (2010). Taking Ideas and Discourse Seriously: Explaining Change Through Discursive Institutionalism as the Fourth ‘New Institutionalism.’ European Political Science Review, 2(01), 1. https://doi.org/10.1017/s175577390999021x
- Scott, W. R. (2014). Institutions and Organizations. Ideas, Interests and Identities. M N Gement, 17(2), 136. https://doi.org/10.3917/mana.172.0136
- Voet, J. v. d. (2013). Book Review: Three Times Around Institutional Theory: The Coherence, Connection and Contribution of Three Recent Books. Organization, 21(1), 126–132. https://doi.org/10.1177/1350508412466952