Demokraatia langusest räägitakse nii D. Trumpi kui V. Orbani praktikate taustal üsna sageli. Ka eestikeelses meedias on erinevaid arvamusi liikvel (vt nt Tarmo Jüristo: meie demokraatlik eksperiment saab ühel hetkel läbi). Olekski üsna ootamatu, kui mõni režiim kestaks igavesti.
Mida võib 10 minuti jooksul leida erialakirjandusest vastuseks küsimusele: mis on peamised põhjused poliitilise režiimi vahetumiseks?
Poliitilise režiimi vahetumine võib toimuda erinevate omavahel seotud aspektide tõttu. Üks oluline põhjus muutuseks on majanduskriisid koos poliitilise vägivalla ja sotsiaalsete konfliktidega, mis võivad viia poliitilise konsolideerumise ja demokratiseerumiseni (Gasiorowski, 1995). Majanduslangusega kaasneda võivad rahutused (nt ühiskonnast tõukuvad revolutsioonid või eliidisisese võitlusega kaasnevad riigipöörded), on samuti põhjustanud poliitilisi üleminekuid (Leventoğlu, 2005). Carles’i teooria rõhutab, et varade olemus, nende jaotumine üksikisikute vahel ja erinevate sotsiaalsete rühmade võimutasakaal mängivad olulist rolli poliitilise režiimi muutustes (Boix, 2003). Lisaks toimuvad demokraatlikud üleminekud autoritaarse režiimi ja poliitilise opositsiooni vahelise suhtelise pariteedi tingimustes, olenemata sellest, kas üleminek on rahumeelne või mitte (Alemán & Yang, 2011).
Majanduskriisid või sõjad võivad toimida režiimimuutuste protsesside käivitajatena, rõhutades nii struktuursete tegurite kui samal ajal toimuvate sündmuste tähtsust režiimimuutuste mõjutamisel (Gasiorowski, 1995). Poliitilise režiimi muutuse tingimusel uue rahastuse saamise ootused võivad suurendada tõenäosust, et saab teoks autokraatiast demokraatiasse üleminek (Aidt et al., 2012). Ka kodanikuhariduse roll rahvuse ülesehitamisel nõuab “ideaalse” kodaniku kujutluse ümbermõtestamist, kui poliitilised režiimid muutuvad (Hegde, 2018). Hea valitsemistava, nagu aruandekohustus, läbipaistvus ja õiglus, on olulised valitsuse legitiimsuse taastamisel, rahvustevahelise ja usulise harmoonia edendamisel ning demokraatliku konsolideerumise hõlbustamisel (Ukiwo, 2003). Eliidi reaktsioonid ühiskondlikele rahutuse või revolutsiooni ähvardusele võivad samuti sundida demokratiseeruma (Acemoğlu & Robinson, 2000).
Niisiis võib poliitilise režiimi muutus tuleneda majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste tegurite keerukast koosmõjust. Majanduskriisid, rahvarahutused, võimuvõitlused, demokratiseerimisprotsessid ja valitsemistavad aitavad kõik kaasa poliitilise režiimi muutuste dünaamika kujundamisele.
Allikaloend
- Acemoğlu, D. and Robinson, J. A. (2000). A theory of political transitions. SSRN Electronic Journal. https://doi.org/10.2139/ssrn.195739
- Aidt, T. S., Albornoz, F., & Gassebner, M. (2012). The golden hello and political transitions. SSRN Electronic Journal. https://doi.org/10.2139/ssrn.2162839
- Alemán, J. A. and Yang, D. Y. (2011). A duration analysis of democratic transitions and authoritarian backslides. Comparative Political Studies, 44(9), 1123-1151. https://doi.org/10.1177/0010414011405460
- Boix, C. (2003). Democracy and redistribution. https://doi.org/10.1017/cbo9780511804960
- Gasiorowski, M. (1995). Economic crisis and political regime change: an event history analysis. American Political Science Review, 89(4), 882-897. https://doi.org/10.2307/2082515
- Hegde, R. (2018). Curriculum under siege. Contemporary Education Dialogue, 15(2), 217-226. https://doi.org/10.1177/0973184918781218
- Leventoğlu, B. (2005). Social mobility and political transitions. Journal of Theoretical Politics, 17(4), 465-496. https://doi.org/10.1177/0951629805056897
- Ukiwo, U. (2003). Politics, ethno-religious conflicts and democratic consolidation in nigeria. The Journal of Modern African Studies, 41(1), 115-138. https://doi.org/10.1017/s0022278x02004172