Tõenduspõhise elu praktiseerimine hõlmab tõenduspõhise praktika (EBP) põhimõtete integreerimist igapäevastesse otsustusprotsessidesse, tagades, et tegevused põhinevad parimatel kättesaadavatel tõenditel, isiklikel teadmistel ja eelistustel. See lähenemisviis, mis on algselt juurdunud meditsiinis, rõhutab praeguse parima tõendi teadlikku, selgesõnalist ja kaalutletud kasutamist. (Swanson, Schmitz, & Chung, 2010).
Mis on tõenduspõhine elu?
Tõenduspõhiste põhimõtete rakendamine igapäevaelus eeldab esmalt tõendite olemuse ja allikate mõistmist. Tõendid ei piirdu ainult kvantitatiivsete andmetega juhuslikest kontrollkatsetest või uuringutest, vaid hõlmavad ka kvalitatiivseid teadmisi, isiklikke kogemusi ja kontekstuaalseid tegureid. (Green, 2022) Selline laiem arusaam võimaldab inimestel arvestada nii välise kehtivuse (teadusuuringud) kui ka sisemise kehtivuse (isiklikud kogemused) aspektidega tõendite hindamisel. (Ibid)
Tõenduspõhise elu praktiseerimise oluliseks aspektiks on suutlikkus tasakaalustada ja integreerida mitut tõendusallikat. See hõlmab teaduslikke uuringuid, isiklikke kogemusi ning kaaslaste väärtusi ja eelistusi. (Graybeal, 2014) Näiteks tervishoius tähendab see mitte ainult süsteemsete ülevaadete ja metaanalüüsidele tuginemist, vaid ka patsientide isiklike kogemuste ja lugude arvestamist, mis annavad väärtuslikku teavet inimeste elatud kogemuste kohta. (Kovarsky, 2008) Või näiteks kaalun toitumisharjumuste muutmist (nt eetilistel, tervislikel, majanduslikel, vms põhjustel), lähtudes teaduslikest uuringutest, mis toetavad tervislikku toitumist (nt. metaanalüüsid puu- ja köögiviljade kasulikkuse kohta), aga võtan arvesse ka oma isiklikke kogemusi ja kuidas see on mind varem mõjutanud. Lisaks kuulan lähedaste ja sõprade kogemusi ja eelistusi, et leida asjakohaseim toitumisviis.
Terviklikkus, teadlikkus, pidev õppimine
Peale selle nõuab tõenduspõhine praktika kohanemisvõimet ja kontekstualiseerimist. St, võtab arvesse inimeste unikaalsuse ja arvestab tema vajadusi. Kohanemisvõime on oluline, et tagada tõenduspõhiste sekkumiste asjakohasus ja tõhusus erinevates kontekstides. Tõenduspõhiste põhimõtete igapäevaellu kaasamine tähendab ka kogukonna ja huvirühmadega suhtlemist ning koostööpõhise lähenemisviisi edendamist otsustusprotsessis. (Brownson, 2014) See kaasamine tagab, et otsused pole mitte ainult teaduslikult põhjendatud, vaid ka sotsiaalselt ja kultuuriliselt sobivad.
Lõpuks eeldab tõenduspõhise elu praktiseerimine pidevat õppimist ja kohanemist. See nõuab kursis olemist viimaste teadusuuringutega ja valmisolekut otsuseid uute tõendite põhjal läbi vaadata. Selline dünaamiline protsess tagab, et tegevused jäävad vastavusse parimate kättesaadavate teadmiste ja inimeste ning kogukondade muutuvate vajaduste ja eelistustega. Kokkuvõttes tähendab tõenduspõhise elu praktiseerimine terviklikku lähenemist, mis ühendab teaduslikud tõendid, isiklikke teadmisi ja individuaalseid väärtuseid. Neid põhimõtteid omaks võttes saavad inimesed teha teadlikke otsuseid, mis parandavad nende enda ja ümbritsevate inimeste heaolu. (vt ka Hjørland, 2011)
Allikaloend
- Brownson, R. C. (2014). Practice–research partnerships and mentoring to foster evidence-based decision making. Preventing chronic disease, 11.
- Green, D. (2022). Evidence‐based practice: how is this conceptualized and applied?. Developmental Medicine & Child Neurology, 64(4), 400-400.
- Graybeal, C. (2014). The art of practicing with evidence. Clinical Social Work Journal, 42, 116-122.
- Hjørland, B. (2011). Evidence‐based practice: An analysis based on the philosophy of science. Journal of the american society for information science and technology, 62(7), 1301-1310.
- Kovarsky, D. (2008). Representing voices from the life‐world in evidence‐based practice. International Journal of Language & Communication Disorders, 43(sup1), 47-57.
- Swanson, J. A., Schmitz, D., & Chung, K. C. (2010). How to practice evidence-based medicine. Plastic and reconstructive surgery, 126(1), 286-294.